Lletres: Untsakad. Eesti Leegionäride Laul.

Oli kodu meil sisemaa poldudevoos,
Voi ranniku liivasel rannal,
Voi saarel kus vihane tormidesoost
Kais paeval ja ool meie kannul.
Me tulnud ja moodustan'd terasest kee,
Mees mehega sammu siin astub.
Ja koigil on uhine eesmark ja tee:
Kaes relvaga vaenlase vastu.
Me leegion saammub ja kindel on ta ruht,
Sest kohustus puha meil taita.
Eesti tulevik see meie koikide siht,
Mille eest tuleb surra voi voita.
Siin rahvas rahvale ulatan'd on kaed
Ja uhiselt kantakse raskus.
Kullap vaenlasel igavest meelde nuud jaab
Me relvade havitav vastus!
Sinu silmis kull pisaraid nagin mu neid,
Kui lahkudes hoidsin su kasi.
Kord tagasi tulen ja kuivatan neid,
Tean, oodates sina ei vasi.
Kuid tahan, et naeratad mul pustipai,
Ma naeratan sinule vastu.
Kui vaimus mu korval sa vaprasti kaid,
Siis roomsamalt riviski astun.
Me leegion sammub ja kindel on ta ruht,
Sest kohustus puha meil taita.

Eesti tulevik see meie koikide siht,
Mille eest tuleb surra voi voita.
Siin rahvas rahvale ulatan'd on kaed
Ja uhiselt kantakse raskus.
Kullap vaenlasel igavest meelde nuud jaab
Me relvade havitav vastus!
Meie kodudest ule kain'd raevutsev tuul,
Neist kiskunud tutred ja pojad.
Ent voitleme seni kui rauas on kuul
Ja neile tee avat' on koju!
Kord teostub see kindlast, uhinen'd siis
Koik eestlased kodumaa pinnal.
Seal voidukaist lauludest kajamas hiis:
See voitlus on vaarinud hinna!
Me leegion sammub ja kindel on ta ruht,
Sest kohustus puha meil taita.
Eesti tulevik see meie koikide siht,
Mille eest tuleb surra voi voita.
Siin rahvas rahvale ulatan'd on kaed
Ja uhiselt kantakse raskus.
Kullap vaenlasel igavest meelde nuud jaab
Me relvade havitav vastus!